Mul on Facebookis konto – kellel poleks? Ma ei saa küll kuigi hästi aru, mida see keskkond endast kujutab ja mida seal teha saab, ent kui palju on neid, kes saavad? Noorema põlvkonna jaoks ei ole see ilmselt küsimus – ka mu kaheaastane tütar mängib, et töötab arvutiga. Laste veel väljakujunemata maailmas asetuvad sellised suhtluskeskkonnad oma loomulikku kohta ning see, kas mängida palli õues või Xboxiga ei oma nende jaoks olulist vahet. Vanemate inimeste jaoks, ja ma pean silmas siin tegelikult ka keskealisi, tuleb iga uue vidina jaoks tekitada oma maailmapilti ja arusaamadesse täiesti uus koht ning see ei ole sugugi enesestmõistetav.

Euroopa digitaalarengu tegevuskava andmetel ei ole Euroopa 150-miljonilisest elanikkonnast umbes 30% kunagi kasutanud internetti. Samal ajal aga kasvab Euroopa infotehnoloogiasektoris tööjõupuudus: hinnanguliselt oleks vaja 2015. aastaks täita 700 000 töökohta. Selgelt on näha, et inimeste oskused ja tööjõuturu vajadused ei ole kooskõlas. Internetikasutuse edendamine on ka digitaalarengu tegevuskava üks põhilisi prioriteete, mille poole liikmesriigid püüdlema peavad.

Statistikaameti viimaste andmete põhjal kasutab 758 000 ehk 74% Eesti 16–74-aastastest elanikest internetti. Selle näitajaga oleme Euroopas 13. kohal. Sellest hoolimata on meil täna ligi 260 000 täiskasvanut, kes ei oska arvutit või internetti kasutada, mis tähendab neile ahtamaid võimalusi tööturul ja õpingutes, vähest osalemist demokraatias ning kõrvalejäämist kogukonnas ja riigis toimuvast. Ka mainitud 74% internetikasutajate hulgas on märkimisväärne osa neid, kelle teadmised ning oskused on edukaks toimetulekuks ebapiisavad.

See, et infotehnoloogia on väga võimsalt arenenud, ei ole kellelegi uudiseks. Küsimus on, kuidas me jaksame sellega toime tulla ja mida tähendab see meie igapäevastele sõbrasuhetele, aga ka töösuhetele. Minuvanused ja vanemad inimesed on arvutialal sageli iseõppijad, kel on tekkinud oma kasutamisharjumused ja kes ei pruugi olla väga altid uusi asju õppima või end täiendama. Ma arvan, et see on suures osas kinni hoiakutes ja kui õnnestuks seda pisut muuta, tõuseks tööefektiivsus nii mõneski kontoris, lisaks paraneks e-suhtlemise kvaliteet.

USAs läbi viidud uuringud on näidanud, et internetikasutajate arvu suurenemine 1% võrra võib tähendada isegi 0,2–0,3% suurust tööpuuduse vähenemist, olles seetõttu üsna käegakatsutavaks lahenduseks kriisijärgsetele tööjõuprobleemidele. (International Data Corporation, 2009) Juba täna nõuab enamik töödest arvutialaseid oskusi ning prognoositakse, et viie aasta pärast eeldab seda 90% kõigist töökohtadest, hoolimata sektorist ja riigist.

Kuigi internetikasutajate arv on viimastel aastatel kasvanud, on endiselt probleemiks internetikasutuse ühekülgsus ja väike teadlikkus e-teenustest. Kasutatakse küll internetipanka, osatakse lugeda ajalehti ning teatakse ka suhtluskanalitest, ent sellega ka paljude internetikasutajate teadmised mitmete uuringute andmetel piirduvad. (Statistikaameti andmed, Praxise Infokihistumise uuring 2008, TNS Emori uuring 2010) Tõsi, selles osas ei erine Eesti eriti teistest Euroopa riikidest.

Kui sa iga päev arvuti ja eri programmidega töötad ja internetti kasutad, siis ühelt poolt on loomulik eeldada, et sa oskad seda teha. Samas on ühe asja tegemiseks arvutis ju väga palju võimalusi – kas minna kaarega või otse, kas kasutada ühte tööriista või mõnda teist. Seega ei saa meist ilmselt keegi öelda, et valdame arvutit või internetti täielikult, nii nagu me ei saa öelda, et oleme lugenud kõiki maailma raamatuid – kogu aeg tuleb midagi uut juurde ja kõigega kursis olla ja kõike kaasa teha nagunii ei jaksa.

Digilõhe ühiskonna eri kihtide ning oskuste ja võimaluste vahel ei kao aga iseenesest ning selleks on vaja teha jõupingutusi. Eestis on nutika internetikasutuse edendamiseks ellu kutsutud projekt „Ole kaasas!“, mille raames korraldatakse üle Eesti mitmesuguseid koolitusi.

Kuigi kipume rääkima Eestist kui edukast e-riigist, kus on loodud kõik võimalused tehnoloogiate edukaks rakendamiseks, jagame koos Portugaliga esikohta nende inimeste osakaalult, kel ei ole piisavalt oskusi interneti kasutamiseks. Olgu öeldud, et selle näitaja poolest ületame mitmekordselt ELi keskmist.

Üks asi, mis aitab uute tehnoloogiatega toimetuleku stressi vältida, on õppimisharjumuse tekitamine ja ka julgus küsida ja uurida teiste kasutuspraktikaid – ei ole ju mõtet kääridega muru niita või saega kartuleid koorida. Samamoodi tuleb aru saada, milliseks tööks milline programm kõige paremini sobib, millal kasutada e-maili, millal Facebooki ja millal mobiiltelefoni.

Programmi „Ole kaasas!“ eesmärgiks on kolme aasta jooksul koolitada 100 000 inimest ning viia internetti 50 000 uut perekonda. Juba esimese projektiaastaga sai koolitust üle 50 000 inimese ning internetikasutajate hulk kasvas aastaga pea 20 000 võrra. Need on Eesti mastaabis väga head tulemused, mille mõju riigi taastumisele ning uuele majandustõusule on loodetavasti märkimisväärne. Sel õppeaastal käivitab „Ole kaasas!“ koos Targa Töö Ühinguga ka kohalikke arvutiklubisid, millest võiksid saada ka pärast projekti lõppu kogemuste ja praktikate vahetamise kohad – reaalsed või virtuaalsed.

Tulles tagasi Facebooki juurde – nädal tagasi võtsin ennast lõpuks kokku ja tegin endale põhilised asjad selgeks – ei olnudki nii keeruline ja täitsa tore suhtlusvahend on, kui seda kasutada osata.

Kadri Seeder
Targa Töö Ühing